Tallinna Tehnikaülikooli puidutehnoloogia labori juhataja Jaan Kers tõdeb, et ilma moodsa tselluloositehaseta me uusi keskkonnasõbralikke tooteid eriti valmistada ei suuda.
Eestis on väga arenenud saetööstus, toodetakse liimpuittalasid, puidust maju, vineeri, pelleteid, kuid jäi ehitamata. Soome ja Rootsi panustavad üha rohkem biotoodete valmistamisse, aga meil lähevad kasepaberipuit ning osalt ka spooni- ja vineeritootmise jäägid ekspordiks. Millised võimalused meil puidutööstuse arenguks perspektiivis üldse on?
Kuniks me ise ekspordiks minevast paberipuust tselluloosi ja teisi biotooteid toota ei suuda, ongi meil põhimõtteliselt kaks lahendust: kas müüa paberipuu ja puidujäägid Soome või Rootsi või toota neist graanuleid, puitkiud- ja puitlaastplaate või kasutada energia saamiseks.
Eestis toodetakse väikeses mahus okaspuidust pleegitamata tselluloosi, pleegitatud haavapuitmassi valmistab AS Estonian Cell, ometi praeguste kliimaprobleemide taustal maailmas nõudlus puidu keemiliste väärindamisastmete järele aina kasvab.
Nii ongi kujunenud olukord, et Eestis toodetakse puidutööstuse jääkidest paljuski graanuleid, kuid tehes samast materjalist tselluloosi, saaks sellest omakorda valmistada bioplaste, mis asendaks toodetes sünteetilisest toormest tehtud plasti. Näiteks plastnõude asemel peaks lähiaastatel tulema pigem 90 protsenti looduslikku päritolu materjali sisaldusega tooted.
Kui teeme saepurust pelleti asemel kahvli, kas oleme siis langetanud majanduslikult otstarbekama otsuse? Kahvelgi ju visatakse peagi ära ning biolagunev see ka pole.
Oleme siiski pikendanud materjali eluiga ega ole seda kohe ära põletanud. Kasvav puu seob süsinikku ja kahvlis on puitu salvestunud süsinik kenasti tallel.
Terrassilaua puhul pikeneb materjali eluiga aga oluliselt – laud võib 15–20 aastat vastu pidada ning pärast kasutamist saab selle materjali taaskasutada uues tootes. Puitpolümeerkomposiidist lauas on seotud nii fossiilne süsinik kui ka puidusüsinik, ringlussevõetuna on need materjali sees alles ega ole põletamisega õhku paisatud.
Komposiitmaterjale, nagu plastmaterjalegi, kui need on liigiti kogutud, saab taaskasutada – purustada, lisada uut materjali ning teha uue toote.
Niisamuti saab tselluloosikiudu uuesti kasutada. Näiteks tselluloosist tehtud viskooskiust riideid. Tänapäeval on kasutusel ioonvedelikud, mida kasutatakse lahustina vanade rõivaste puuvilla- või viskooskiu regenereerimiseks ja taaskasutuseks tekstiilmaterjalide ning rõivaste tootmisel.
Kogu maailm peab mõistma ringmajanduse põhimõtet – toode ei saa pärast kasutamist jäätmeks, vaid võetakse materjalina uuesti kasutusele järgmise toote valmistamisel.
Mida Eesti puidutööstus ikkagi on teie hinnangul kaotanud, kui tselluloos jääb n-ö keetmata?
Eesti teadlastel oleks kindlasti tekkinud häid võimalusi tegutseda puidu kõigi komponentide vääristamise valdkonnas ning sellega oleks kaasnenud ka suuremad toetused uuringuteks. Meil on vaja puit lahutada majanduslikult kuluefektiivseteks osadeks, nii nagu toidutööstuses lüüakse piim kooreks ja vadakuks.
Puidurafineerimistehases eraldatakse puidust ligniin ja ekstraktiivained, järele jääb puidu põhikomponent tselluloos koos hemitselluloosidega. Tselluloositootmine on ilmtingimata vajalik osa puidukeemiast, sest nii tselluloos kui ka tootmise kõrvalsaadused (nt tallõli) ja paljud tselluloosist saadavad tooted (nt viskooskiud) on puidukeemia saadused.
Looduslikke kiude kasutatakse näiteks ka meditsiinis absorbeerivates sidemetes, need aitavad haavadel kokku kasvada. Nanotselluloosil baseeruvat materjali saab kasutada ka implantaatide valmistamiseks.
Aga kui kindel saab olla, et neid tooteid turul vajatakse?
See on alati uute tehnoloogiate risk. Samas on kogu maailmas näha suunda keskkonnasõbralikumate lahenduste otsimisel ja leidmisel. Eesti üks suurimaid loodusvarasid on mets ja puit ning võiksime osata seda Eestis paremini väärindada. Maailmas toimub selles valdkonnas väga palju põnevaid arenguid ja mulle meeldib presidendi idee, et Eesti võiks olla keskkonnasõbralike lahenduste väljatöötamisel see, kes suudab käia teistest sammu võrra ees.
Allikas: maaleht.ee
