Tselluloos kui biosfääris enamlevinud polümeer on suure potentsiaaliga asendamaks fossiilsetel maavaradel põhinevaid plaste. Tselluloosil on mitmeid eeliseid: see ei konkureeri toiduainetega, on süsinikuneutraalne, omab häid mehaanilisi omadusi, on termiliselt stabiilne ja vastupidav orgaanilistele lahustitele. Mõni eelis on ka puudusteks: hea termiline stabiilsus (tselluloos ei ole termoplastne) ei võimalda rakendada klassikalisi plastitööstuse tehnoloogiaid (nt. ekstrusioon). Töötlemiseks sulandina tuleb tselluloos esmalt lahustada ning seejärel keemiliselt modifitseerida termoplastsele kujule. Modifitseerimise peamiseks eesmärgiks on tselluloosi hüdroksüülrühmade asendamine muude kõrvalrühmadega, mis vähendavad sulamist takistavate makromolekulide vaheliste vesiniksidemete arvu. See ongi TTÜ polümeeride ja tekstiilitehnoloogia ning puidutehnoloogia laborite koostöös toimiva töörühma peamiseks teadus- ja arendustöö ülesandeks.
Otsitakse uudseid võimalusi tselluloosi jätkusuutlikuks väärindamiseks, rakendades uusi, taaskasutatavaid lahustikeskkondi, biopõhiseid keemilise modifitseerimise reagente ja energiasäästliike tehnoloogiaid. Lahustitena kasutatakse uusi, destilleeritavaid ioonseid vedelikke. Uuritakse looduslike õlide kasutamist tselluloosi esterdamiseks ja sünteesikeskkonnana arendatakse reaktiivse ekstrusiooni tehnoloogiat. Selgitatakse uute materjalide tehnoloogilisi omadusi ja rakendatavust erinevates tarbe- ning kõrgtehnoloogilistes rakendustes.
