Skip to main content

Tallinna Tehnikaülikooli professor Andres Krumme. Autor/allikas: Marek-Lars Kruusen

Puidust suuremas koguses ja täielikult ümbertöödeldava plasti tootmine võib olla Eestis juba käeulatuses.

Professor Andres Krumme reastab oma Tallinna Tehnikaülikooli polümeeride ja tekstiilitehnoloogia labori laual bioplastist kiletükke. Pealtnäha on need tavalised plastist lehed, libedad ja õhukesed. Mõned neist on piimja tooniga, mõni läbipaistev. Toon ega tekstuur ei reeda kuidagi seost rabeda puiduga. Need bioplastid on aga valmistatud puidutööstuse jääkidest.

Erinevad plastiproovid on erineva läbipaistvusega. Autor/allikas: Andres Krumme

Labori juhi Krumme rahvusvaheline töörühm lahustab puidust eraldatud tselluloosi ioonses vedelikus ja muudab seejärel keemilise reaktsiooni käigus plasti töödeldavaks. See sulab kuuma käes ja tahkub jahedas, täpselt nagu tavaline naftapõhine plast.

Kõik siin laboris on keskkonnasäästlik ja miski ei lähe raisku. Näiteks saab taaskasutada Ioonseid lahuseid.

Andres Krumme bioplastilabor. Autor/allikas: Marek-Lars Kruusen

avaliselt võtab tselluloosi muutmine bioplastiks tunde. TTÜ teadlased leiutasid viisi, kuidas seda vaid minutitega teha. Praegu võib tulemust näpu vahel keerutada, aga suvel hakatakse uute seadmetega bioplasti tootma kilodes. See on unistus, mille suunas on Krumme ligi kümme aastat salamisi liikunud. “Meie uuringud said 2012. aastal alguse,” selgitas ta, “siiani tegime neid suuresti põlve otsas, oma vahenditega.”

Eelmise aasta sügisel, Euroopa Liidu rohepöörde tuultes, pani Eesti Teadusagentuuri ResTA programm suurele ideele õla alla ja projektile puhuti uus elu sisse. “Selline võimalus on harukordne!” ütles Krumme, “Näitame Eesti ettevõtjatele, et bioplasti annab tööstuslikult teha. Loodetavasti annab see neile julgust juurde Eestisse oma tootmine luua.”

Kui naftavarud on piiratud, siis tselluloosi jagub kuhjaga. Seda kõige levinumat polümeeri esineb kõikjal looduses. Tselluloos on taimsete rakkude üks põhilisi ehituskive. Loodus valmistab seda Krumme sõnul umbes 90 kuni 120 miljardit tonni aastas. Võrdlusena on plasti läbi aegade kokku valmistatud umbes kaheksa miljardit tonni.

Tselluloosist võib teha tekstiili, paberit, plasti. Seetõttu näevad teadlased seda kui head asendust naftale, mille ammutamine muutub järjest raskemaks ja kallimaks.

Põhjamaine Nokia

Keskkonnaministeerium on rõhutanud, et Eesti peaks rohkem puitu ise väärindama, mitte seda Põhjamaadesse tarima või ahjus põletama. Samal ajal tuuakse naftapõhist ja muud plasti mujalt Eestisse kuhjaga sisse. Seetõttu on riik asunud väärindamise projekte toetama.

Plastil pole Krumme sõnul iseenesest viga midagi. Küsimus on, kuidas seda toodetakse ja mis sellest pärast kasutamist saab. Tema töörühm sooviks kasutatud bioplasti tehasesse tagasi suunata. See oleks loodust säästvam kui ühekordseks kasutamiseks mõeldud pakendid, mis mõttetult lagunema jäävad.

“Ei saa korraga saavutada, et miski peab kaks nädalat suurepäraselt vastu ja siis hakkab väga äkki ja kiiresti lagunema. Sellist materjali ei ole ega tule ka,” ütles Krumme. Seetõttu võiks tema arvates igatahes eelistada ringlusse võetavaid materjale. Krumme usub, et lühikese ja keskmise elueaga puidust bioplast suudaks isegi naftapõhise plastiga hinna poolest võistelda.

Andres Krumme bioplastilabor. Autor/allikas: Marek-Lars Kruusen

Tselluloosi väärindamine Eestis ei ole uus nähtus. Eesti tselluloositööstus õitses kahe maailmasõja vahel. Pärast taasiseseisvumist paljud vananenud tehnoloogiaga tehased suleti ja huvi vaibus. Nüüd tuuakse Eestisse pakendeid, hügieenitooteid, paberit üle ilma kokku. Plast saabub näiteks Euroopast, Aasiast, Põhja-Ameerikast.

Põhjamaades aga hoog ei raugenud ja nad on nüüd meist kaugel ees. Tselluloosi ja teiste puidu komponentide keemia kallal töötavad teadlaste grupid ülikoolide ja ettevõtete juures. “Ma arvan, et see ongi Põhjamaade Nokia!” ütles Krumme, “Vahvaid tehaseid pannakse püsti. Meie ei tohiks seda pelgalt kõrvalt vaadata, vaid peaks oma kompetentsi järele aitama.”

Krummel on kodumaal suured plaanid. Tema arvates võiks tselluloositehase juures juba kohe olla ka bioplasti tootmise üksus. Miks mitte metsa kõrval, kust tooraine tuleb ja juures ka pakendite taaskasutuskeskus? Igaüks näeks siis ringmajandust oma täies ilus.

See pole lihtsalt tühipaljas jutt. Viru Keemia Grupp ehk VKG plaanib oma biotoodete tehase 2027. aastaks täie jõuga käima saada. “Oleme kinnitanud, et tahame Krumme arendusgrupile tööstuspartneriks olla,” ütles VKG biotoodete tehase arendusjuht Lauri Raid. Tema sõnul käib maailmas biomaterjalide nimel kibe võidujooks ja eriti usinasti arendatakse puidukeemiat põhjanaabrite seas.

Krumme töötlusmeetod on Raidi sõnul tänastest lähenemistest aga veelgi keskkonnasäästlikum ning sobib nii bioplastide, kui ka tekstiilkiu tooraine arendustööks. See teeb Eesti lahenduse konkurentsivõimeliseks.

Üleilmse plastitööstuse turumaht on ligi 370 miljonit tonni aastas. Raidi sõnul on taastuval toorainel põhineva plasti esmane eesmärk asendada suurema lisandväärtusega tooteid ning tuua turule uusi bioplastist tooteid, mis sobiks esialgu pigem teadlikumale tarbijale.

Ühiskond liigub Kurmme sõnul selgelt ökotoodete suunas, olgu need kodumaised või mujalt. Samas kasvab ka Eestis võimekus ja huvi neid toota. Tegelik probleem on Krumme sõnul aga hoopis mujal – lahja huvi materjaliteaduse vastu ülikooli kandideerijate seas. Keskkonna pärast rohkem südant valutavavad inimesed võiksid seega biopakendite eelistamise kõrval aidata luua ka keskkonnaprobleemide lahendamiseks laboris praktilisi lahendusi.

Allikas: novaator.err.ee

etEstonian