Uutele tehastele rakendatakse rangeimaid välisõhu emissioonide piirväärtusi ja kogused on PVT-s (parim võimalik tehnika) ja tulevases kompleksloas rangelt reglementeeritud, mille haldamiseks tuleb teostada pidevat seiret. Stabiilselt töötav biotoodete tehas ei tekita lõhnahäiringuid, kuid tehase seiskamistel, käivitamistel võib seda lühiajaliselt juhtuda. Aastakümnetega on arendatud tehnoloogiat edasi nii, et planeeritud seisakuid peaks tegema võimalikult harva. Kaasaegsed biotoodete tehaste planeeritud seisakud on 1,5-2 aasta tagant, mille seiskamise/käivituse etappidel (3 päeva) on risk lõhnahäiringuteks.
Modernseimad sulfaattehased ei haise. Ebameeldiva lõhna väljakutse on olnud minevikus domineerivam sulfit tehnoloogiat kasutavatel tehasel, mistõttu seda tehnoloogiat uute tehaste puhul EL-iskasutatakse üliharva (Skandinaavias uute tehaste puhul ei kasutata üldse). Vanadel puidukeemiatehastel on väljakutseks sulfit- ja/või sulfaatmenetlusest tulenev ebameeldiv lõhn, mis on tingitud mitmete väävliühendite lendumisest tootmisprotsessis. Levinuimad neist on väävelvesinik, metüülmerkaptaan, dimetüülsulfiid ja dimetüüldisulfiid.
Tänapäeval on kasutuses tehnoloogiaid, mis võimaldavad tehased rajada haisuvabaks. Tagamaks lõhnavate gaaside täieliku elimineerimise kõik kergesti lenduvad gaasid kogutakse protsessi seadmetest, mahutitest ja põletatakse kõrgetel temperatuuridel. Täpsemalt tehnilisest lahendusest ja saavutatavast efektist: https://www.valmet.com/globalassets/media/downloads/white-papers/power-and-recovery/odorless_pulp_mill_whitepaper.pdf.
