Antud töörühm keskendub Eestist pärineva tooraine puhaspolümeerideks fraktsioneerimise tehnoloogiate ja taimset biomassi puudutava analüütilise keemia teadus- ja arendustegevustele. Taimne biomass on heterogeenne ning koosneb kolmest põhipolümeerist – tselluloosist, hemitselluloosist ning ligniinist. Kui tselluloosi on puidus ca 40-50% kuivmassist, siis ligniini on umbes poole võrra . Ligniin on hargnenud polüfenoolne polümeer, mille ehitus ja koostis varieeruvad liigiti üpris tublisti. Ligniini puhul saame rääkida kolmest algühikust (G, S ja H), mis taimerakuseina kasvades ja paksenedes üks teise külge liidetakse ning mille tulemusena tekibki see hargnenud polümeer. Kui okaspuudes koosneb ligniin põhiliselt G ühikutest, siis lehtpuudes on G ja S ühikuid peaaegu võrdselt.
Rohttaimedes aga on lisaks veel H ühikud, mis võimaldavad ligniinil hargneda veelgi rohkem, tehes antud polümeeri oma ehituselt võib-olla kõige keerukamaks. Suur benseenituumade sisaldus ligniinis on üks põhjuseid, miks ligniinis nähakse rohelist ja taastuvat alternatiivi naftapõhisele keemiale. Rohepöördest tulenevalt on antud temaatika seega väga oluline. Selleks, et mistahes toorainet võimalikult efektiivselt lisandväärtusega kemikaalideks muundada on vajalik aru saada selle materjali keemilisest koostisest. Puidupolümeeride fraktsioneerimise ja anlüütilse keemia töörühm keskendubki suuresti analüütilise keemia temaatikale, et toormest tulenevalt oleks võimalik hõlpsasti määrata nt erinevate suhkrute hulka biomassis kui ka määrata kindlaks millist tüüpi ligniiniga on tegu ning kui palju on antud materjalis keemiliselt funktsionaliseeritavaid rühmi, mida saaks ära kasutada uudsete funktsionaalsete materjalide sünteesis.