Dioksiinid on mürgised keemilised ühendid, mis võivad inimestel põhjustada reproduktiiv-, arengu-, immuun- ja hormonaalsüsteemide terviseprobleeme. Lähtuvalt USA Keskkonnakaitse Agentuuri andmetest oli 20. sajandi suurimad dioksiini allikad järgmised:
- põletusseadmed (olmejäätmete põletus),
- metalli(maagi) sulatamine,
- rafineerimine,
- keemiatööstus,
- looduslikud allikad,
- keskkondlikud reservuaarid.
Ka keemilise tselluloosi elementaarse klooriga pleegitamine põhjustas eelmisel sajandil keskkonnakahju, eelkõige orgaaniliste materjalide veekogudesse sattumise kaudu. Üldsuse suurenenud teadlikkus keskkonnaprobleemidest alates 1970. ja 1980. aastatest mõjutas tselluloositööstust ja valitsusi tegelema nende materjalide keskkonda sattumisega. Pleegitamine elementaarse klooriga tekitas ja paiskas keskkonda suures koguses klooritud orgaanilisi ühendeid, s.h. klooritud dioksiine. Dioksiine peetakse püsivaks keskkonnasaasteaineks, mida reguleerib rahvusvaheliselt „püsivate orgaaniliste saasteainete Stockholmi konventsioon“. Selle tulemusena vähendati alates 1990. aastatest oluliselt elementaarse kloori kasutamist delignifitseerimisprotsessis ja see asendati ECF (Elemental Chlorine Free) ja TCF (Total Chlorine Free) pleegitamisprotsessidega.
Ülemaailmne tselluloosi tootmine kasutatud pleegitamise liikide järgi: kloori (Cl 2), elementaarse kloorivaba (ECF) ja üldkloorivaba (TCF).
2005. aastal kasutati elementaarset kloori veel vanades tehastes 19-20% ülemaailmsest tselluloosi tootmisest, mis oli vähenenud 1990. aasta 90%-i osakaalult. 2005. aastal kasutas 75% tselluloosi tootmisest ECF-i ja ülejäänud 5–6% TCF-i. 1990.-test kehtima hakanud PVT (parim võimalik tehnika) reeglid ei luba rajada uusi tehaseid, mis kasutavad elementaarse kloori pleegitusprotsessi.
Rootsi tselluloositööstuse ECF pleegitusele üleminek on AOX (Chlorinated Organic Substances) tasemed viinud alates 1995.-st nullilähedaseks:
PVT ei luba täna vananenud tehnoloogiat kasutada ja kaasaegne ECF pleegitamine on „dioksiini probleemi vaba“.
